• Lilli blogi

    Lilli ja Johan

  • Tahaksin Teiega jagada veidi seda, millised emotsioonid valdavad mind seoses teise lapse saamisega. Õigemini, seoses sellega, et laste vanusevahe tuleb kõigest 1,5 aastat.
  • Pealtnäha tundub ju kõik päris muretu ja loogiline – ah, järjest lapsed ära teha, siis ei pea enam tükk aega (kui üldse) titendusele mõtlema, lastel tore koos kasvada ja möllata, lapseasjad ka peaaegu kõik olemas – oleme teinud ainuõige otsuse, nagu päris paljud mitme lapsega pered on meile väitnud.
  • See oli meil alati plaanis, et tuleb mitu last ja väikese vanusevahega, sest tõepoolest, kuhu ma seda ikka lükkan ja kas ma ikka tahan tükk aega hiljem kõike uuesti alustada. Samuti mõtlen, et lastel olekski koos ju toredam, kõik õnnelike laste nimel.
  • Aga mina.
  • Ma olen täiesti aus – kui esialgu arvasin, et mis see teine rasedus jutti ära ei ole, siis nüüd olen hoopis teisel arvamusel. Esiteks, ma ei ole üldse eeskujulik rasedusenautija, polnud esimesega ega ole ka nüüd. Miskipärast arvasin, et kuna üks rasedus on selja taga, siis teist võtan vabamalt – säran oma kõhuga, tunnen end hästi, üllatusi ei ole. Tegelikkus on teine – kas on asi minus või on kõigil nii, aga teine rasedus on justkui veel raskem.
  • Esimene rasedus kulges täiesti probleemivabalt – ei olnud süda paha, ei olnud nõrkust – lihtsalt vaimselt tundsin end suure ja kohmakana ning ootasin pikisilmi sünnitust.
  • Teine rasedus on olnud siiani, lisaks suurele ja kohmakale tundele, iivelduse, nõrkuse, valudega. Ise arvan, et see on seoses, justnimelt sellega, et raseduste vahe on lühike. See on nüüd see aeg, mil tahaksin olla diivanil, tekkide sisse keritud, õigemini, füüsiliste olude sunnil kuidagi käed-jalad laiali aetud, midagi head süüa, filme vaadata ning netis titeasju surfata. Aga just nüüd, kui mul seda vaja oleks, on see suhteliselt võimatu – üks aktiivne aasta ja kuu vanune laps, minu poeg Johan, vaatab suurte silmadega otsa, et noh, teeme midagi, mängi minuga, lähme õue, tule, püüa mind kinni, tee mulle häid sööke, uinuta mind magama – tegele minuga!
  • Niisiis, lisaks füüsilistele vaevustele on juurde tulnud süümepiinad esimese lapse ees – ema on väsinud ja vaevatud ning Johan peab kannatama. Ma teen nii palju, kui vähegi jõudu on, aga olgem ausad, mul on päevi, kus mul higi tilgub vähimagi liigutuse peale ning toonus on toonuses kinni. Ma tunnen suurt süüd, et minu poja olulised algusaastad on käes ja tema suurimad arenguhüpped veedan hingeldades, kuigi tahe koos igasuguseid asju ette võtta on tohutu. Õnneks on mul väga hea mees, kes on suurepärane isa – ta möllab lapsega igal võimalikul hetkel. See, aga, ei vähenda minu hingepiina – teine laps ning teine rasedus oli meie valik, mitte tema. Talle ei anna ka seda selgeks teha, et oota natuke, sul on varsti poole lõbusam ja pealegi, sa saad venna – sõber omast käest võtta!
  • Seekord olen ka palju tundlikum. Kuigi ma rasedust ei naudi, sest ma tunnen, et nii minu keha, laste heaolu – kõik on kontrolli alt väljas, siis sellegipoolest side uue lapsega on tugevam. Eelmine kord ei suutnud ma tajuda, et minu sees kasvab laps, selline tunne, et lihtsalt mingisugune imelik tervislik seisund on see, mis paneb kõhu kasvama ja liikuma, aga seekord on taju olemas. Olen n-ö täisringi ära teinud – rasedaks jäänud, sünnitanud, lapse eest hoolitsenud ja tundnud, kui oluline on tema tervis, täis kõht, hea tuju ja kõik see. Kuna nüüd tajun juba praegu uue lapse olemasolu ja tean, kui tähtis ning mitte iseenesestmõistetav on tema tervis ja kuidas vähimgi kahju, mis talle osaks peaks saama, mind hingeliselt katki teeb, siis muretsen üle. Iga lapse liigutus või vaikuse hetk on täpselt registreeritud, minu keha on valudes, mida eelnevalt tundsin viimasel trimestril, kuid nüüd juba keskpaigas, loen nädalaid, et arvestada, millised šansid on ellujäämiseks, kui ta peaks ootamatult sündima, kardan sünnitust, mitte valu tõttu, vaid seetõttu, et kas kõik läheb hästi. Mul on enda valust või komplikatsioonidest täiesti ükskõik – ma pean teadma, et lastega on hästi. Nii palju ei ole enda asjadest ükskõik, et lastel on vaja ema, aga muus osas on tõesti suva. Sellised muremõtted on peas.
  • Ja, otse loomulikult, muretsen, kuidas ma kahe väikese lapsega hakkama saan. Muretsen, et Johan tunneb end hüljatuna, kuna uus laps – tema asemik – on majas. Muretsen, et uus laps ei saa piisavalt armastust, kuna Johan võtab selle kõik ära – ei saa ju kedagi vähemalt sama palju veel armastada, nii suurt armastust ei ole olemas, mul on niigi maksimumtase saavutatud.
  • Usun, et üsna paljud imestasid, kui kuulsid uudist meie teise lapse ootusest, sest ma ei ole sellest saladust teinud – esimese lapsega oli üsna kurnav titeaeg. Johan on sünnist saati ja isegi enne seda väga aktiivne, rahutu, unetu olnud, mis pani meid mehega ahastama, nõrkema ja mööda seinaääri käima, kuna ilma toeta oleksime ilmselt väsimusest pikali kukkunud. Alles nädal enne aastaseks saamist hakkas ta öösel rahulikult magama, selle asemel, et mitu korda ärgata ja veeta väärtuslikud unetunnid jaurates, mängides, jalgu trampides või paaniliselt karjudes.
  • Kindlasti usuvad paljud tuttavad, et just seetõttu ei olnud teine laps planeeritud. Oli küll.
  • Isegi peale kõiki unetuid öid ja muretsemisi, võtsime teadlikult vastu otsuse saada teine laps. Osalt, jah, on asi selles, et saan korraga „titendatud“ (kuigi ei välista hiljem ka kolmandat last), aga rohkem tuli otsus laste heaolu arvestades.
  • Kui lastel on õed-vennad, siis on neil kaaslased, keda kuskil mujal ei ole. Vanemad on vanemad – nii väga, kui me ka ei tahaks, siis see pole see side, mis on oma põlvkonnaga, pealegi vanemad lahkuvad enne lapsi. Mina tahan, et minu lastel on olemas siin maailmas keegi veel peale ema ja isa, kes on justkui „kohustatud“ sind armastama. Ma tahan, et neil oleks sõber ja kaaslane. Tean küll, et lastena võivad õed-vennad kakelda, aga kui ka terve maailm tundub olevat sulle selja pööranud, siis õde või vend seda ei tee. See on tore, kui minu poisid kasvaksid lapsest saati koos, areneksid koos, saaksid oma „esimesed vitsad“ ja kurdaksid nendest teineteisele – see on side, mida niisama lihtsalt ei lahuta.
  • Just seetõttu ei ole mul isegi mitte küsimus, kas kannatada raseduse vaevusi, süümepiinasid, tunda laastavat titeaega või mõlgutada muremõtteid teise lapse nimel – muidugi, igal juhul. Ma ei tea, kuidas elu toimima hakkab ning millised katsumused ees seisavad, kuid ma olen endas täiesti kindel – see kõik on seda väärt.

 

Lilli

https://filtrita.wordpress.com/

 

 

Loe ka Lilli teisi postitusi:

MILLISTE LAPSEASJADETA MA KODUST IIAL EI VÄLJU NING MIKS

RIIETEST

TERE KÕIGILE! MINA OLEN LILLI – 30. AASTANE EMA JA BLOGIJA.