• lilli blogi beebiblogi nordic bebee
  • Tahaksin jagada Teiega „mõnda pildikest“ enda igapäevaelust ning rääkida sellest, kuidas mina kõigega toime tulen. Kõige all mõtlen ma väikelapse, beebi ja muude kohustuste vahel laveerimist. Kuidas kõike jõuda?
  • Meie elu on hommikust õhtuni justkui üks suur võidusõit – pinged on laes, kas, millal, mida ja kuhu me jõuame. Hommik algab sellega, et Johan vajab mähkmevahetust, riiete vahetust, talle on vaja putru keeta, jahutada, tõsta söögitooli, jälgida, et ta sealt ise püsti ei tõuse (mis on tal viimasel ajal kombeks), jälgida, et ta ikka sööks ka, mitte niisama ei mängiks.
  • SAMAL AJAL tahab ka Oskar mähkmevahetust, riiete vahetust, süüa. Kui elukaaslane Jaanus on kodus, saab tema tegeleda Johaniga ja mina Oskariga ning nii saame kõige hõlpsamini asjad aetud. Kui aga tal on tööasjad, kodust ära või muud tegemised, siis on lapsed mõlemad minu „õlul“ ning enamasti peredes see nii ongi – mehed käivad tööl ja naised on lastega kodus.
  • Nii ma siis jooksen mõlema lapse vahet, peas tegutseb võimas arvutisüsteem, mis jagab käsklusi, milline liigutus millal peab käima ja kumb laps kannatab natuke kauem nutta, sest selge see, et 2-kuune Oskar ei kannata oma järge oodata ega ka 1,7 aastane Johan ei ole just kõige rahulikum pudruootaja.
  • Kui see trall on tehtud, lapsed ära söönud (üks söögitoolis, teine minu süles rinna otsas, samal ajal jälgin, et see üks end toolist alla ei kukutaks), tool, põrand ja Johan puhtaks pestud, algab „minu“ aeg. Kohv, ruttu midagi süüa, kui mul seda enne ei õnnestunud teha ja äkki saan korraks isegi istuda.
  • Siis algab mõnusam programm. Mõnus programm on lihtsalt kahe lapse vahel tegutsemine, et nende meel oleks lahutatud ja seda ohutult. Muidugi, 2-kuune vajab ka süüa. Siis olen ma saanud paar hingetõmmet teha enne uut tralli – lõunasööki ja lõunaunne minekut.
  • Rääkigu kõik, mida tahavad, igale lapsevanemale on elu väikelastega tihti kurnav, sest silmad ja kõrvad peavad KOGU AEG erksad olema, ajaplaneerimine on raketiteadus ning kaos on kiire tulema. Kui hetkeks selja keerad või lõdvaks lased, on keegi juba midagi maha ajanud, end üllatavatesse kohtadesse paigutanud, kust enam välja ei saa, leidnud ohtliku eseme, milleni ta ju ei pidanud ulatuma jne. Niisiis, see pidev ergas olek (eriti peale unetut ööd) on tõesti kurnav. Ja selle juures peab teadlikke valikuid tegema, et su lastest kasvaksid terved ja mõistlikud inimesed.
  • On päevi, mil energia saab otsa juba hommikusöögi ajal ja nii see lihtsalt vahel on. Siis ongi käes üks „nendest“ päevadest ning IGA lapsevanem teab, mida see „üks nendest päevadest“ tähendab. See, kui iga liigutus nõuab tohutut eneseületust ja peamine eesmärk ei ole midagi korraldada või teha, peamine on lihtsalt lapsed ja iseend elus hoida ning õhtuni välja vedada.  Kes väidab, et ta ei tea, mida see tunne tähendab, siis ta valetab. Selleks ei pea lapsi olemagi, et tunda vahel jõuetust, nii, et selge see – lastega elu puhul seda enam.
  • Lõunaune aeg on see aeg, millest kõik esimese lapse beebiajal rääkisid – see on aeg endale, mine jaluta ja kõik on hästi. Ainult, et esimene laps ei maganud hästi ning röökis ka vankris, see oli omakorda väsitav ja stressirohke ettevõtmine. Ka ei mõistnud ma seda, kuidas on see aeg endale, kui mu enda asjad on ikkagi tegemata, ise ma tukkuda ei saa, asjalikke asju teha ei saa, lükkan vankrit – see aeg on ju lapsele. Pealegi, see on samuti lihtsalt päevarutiini üks osa.
  • Nüüd, kui Johan on mõistlikum, Oskar parem magaja, kui Johan tema vanuses oli ning mõlemaga annab edukalt väljas liikuda, saan ma sellest soovitusest aru. Kui pea on laiali, tunne on selline, et energia sai otsa, enda „akud“ on laadimata, suur tahe on üldse mitte kuskile minna ning õues käik vahele jätta, siis uskuge mind, aitavad maailma lihtsaimad asjad – joo vett ja mine ikkagi õue! Hapnik ning liikumine teeb imesid.
  • Me Jaanusega kutsume seda hellitavalt õueteraapiaks. Mis iganes mure, pinge, lapsed on pahas tujus, toad on koristamata, riiete virn kasvab jne. Mida iganes! Las need asjad olla, las need ootavad! Tee see viimane jõupingutus, aja lastele söök sisse, riided selga, endale jope peale ning mine lihtsalt õue! Ja kui silme ees virvendab, et vot, ma ei jõua sedagi, sest lapsed karjuvad, kui neid riidesse panna jne. Las karjuvad. Sunni end kõigest väest – pane nad riidesse ja minge õue. Kõik võidavad.
  • Mind ennast aeg-ajalt ängistab see, kuidas ma midagi ei jõua. Kõik kohustused, tähtajad, mured, tegemised on justkui üksteise otsas. Selline tunne, et see lõputu jada asju, mida vaja ära teha, lihtsalt seisab ning ise istun, aju halvatud, mis kordab vaid seda, kuidas ma ei jõua ja ei tohiks justkui õue niisama aega veetma minnagi. Vot see on see hetk, mil just tuleb lihtsalt silm kinni pigistada ja minna. Ja need asjad, mida oled edasi lükanud ning mida teha ei jõua, peavad ootama. Ja ootavadki, usu mind, need on seal samas virnas segi, nagu sa need sinna jätsid, nii, et ole mureta.
  • Sellest ei juhtu mitte midagi, kui toas on tolm või riided on hunnikus. Olid need teatud päevad nii ja võivad veel oodata – aga kui ise vaimselt sellesse ära uppuda, siis juhtub igasuguseid jubedusi. Siis ei ole keegi enam õnnelik, ise lahendust ei näe, lapsed on õnnetud, endal on KÕIGE ees süümekad, mis on tegemata ja kuidas lapsed ka kannatavad.
  • Nii, et minu iganenud soovitus – minge õue. Lööge see uks enda järelt kinni ja lihtsalt minge. Pange lapsed soojalt riidesse, ennast soojalt riidesse ja tehke kohe pikem tiir, sest esimesed 10 min võib ka veel see tunne olla, et kõik ju toas on tegemata, ma olen ise kasimata, kõik vaatavad, kui sinised mu silmaalused on või mida iganes. Aga kui see esimene 10 min olete ära jalutanud, hakkab hapnik ajus imesid tegema – selg läheb sirgemaks, silmad lahtisemaks, pea selgemaks, samm kiiremaks ja põsed punasemaks! Ja siis andke aga tuld – kõndige, hingake, mõelge oma asju.
  • Minule tulevad kohe igasugused eneseteostuse mõtted ja ideed pähe. Lisaks tuleb see uhke tunne, et jah, ma võin väsinud välja näha, aga damn, mul on imeline perekond, kelle üle ma absoluutselt iga päev rõõmu ja uhkust tunnen, ma olen selle pere ema! Kas saab veel ägedamat asja olla? Ja mõtlen loogiliselt – mul on ju nii väikesed lapsed, mida ma endalt nõuan? Ja siis, kui ma oma tiiru olen ära teinud, lapsed rahulikult magada nohisevad, jõuan tuppa, teen oma vajalikke asju – kõik asjad, mida olen edasi lükanud, lausa jooksevad mu käes ludinal ning mis ka ei jookse, seda ei pea traagiliseks läbikukkumiseks. Selle jaoks on järelikult mõni muu päev mõeldud. Mitte miski ei ole nii olulise tähtsusega, kui enda ja laste heaolu selles kõige lihtsamas mõttes. Ei ole pesuvirna sorteerimine või tolmu pühkimine. Nagu Jaanus ikka ütleb – see kõik on hetkega tehtav, nii et ei tohi selliseid asju traagiliseks ja otsustavalt määravaks pidada. Need on kõigest toimetused, mis on väga kiiresti ära tehtavad ja mis lõpuks tõepoolest saavadki tehtud.
  • Ühesõnaga, õueteraapia on minu siiras soovitus kõikidele lastega ja lasteta inimestele. Kui ikka silme eest lööb mustaks, midagi teha enam ei jõua, pea muremõtetest kubiseb, siis jätke kõik see, mida iganes teie meelest edasi ei saa lükata ja lükake heaga edasi ning võtke see viimane jõuvaru, pange jope selga ja sundige end õue minema – uskuge mind, ainult nii saavadki lõpuks kõik vajalikud asjad tehtud.

 

Lilli

https://filtrita.wordpress.com/