• Kätte on jõudnud 32. rasedusnädal, mis tähendab, et olen juba mõnda aega kolmandas trimestris, mis omakorda tähendab, et oleks aeg hakata beebiasjade varumisesse tõsisemalt suhtuma. Kuna minu vanem laps, Johan, on endiselt nii väike, kõigest aasta ja 2-kuune, siis mul on koguaeg tunne, et alles ma ju sünnitasin, alles ma neid beebiasju varusin, kõik asjad on temast järel ja mingit suuremat muret ei ole. Ma olen vana kala ise.
  • Johan, 1a ja 2k vanune

  • Alustasin siis entusiastlikult vastsündinu riiete sorteerimise ja kummutisse voltimisega. Olgu öeldud, et Johan sündis südasuvel, juulis ja teine laps sünnib detsembris, niisiis olin teadlik, et päris kõike mul ei ole, aga see, et ma enam mitte midagi lapse riietamisest justkui ei tea, tuli mulle üllatusena.
  • Voltisin neid bodysid ja mõtlesin omaette, et need on ikka liiga väikesed, ma peaksin kohe kummutisse panema 3-kuuse suurused, sest ma ei mäleta, et beebid nii väikesed saavad olla. Tõsimeeli, ma ei suutnud uskuda, et voldin tavalise vastsündinu riideid, suurus 56, mu aju ei võtnud seda infot vastu. Selline tunne, et miks ma omal ajal need üldse ostsin. Otsustasin siiski emotsioonidele ja rasedaajule mitte panustada ning meenutasin konkreetseid hetki, mil, tõepoolest, Johanil olid need väikesed bodyd seljas. Siis uurisin mütse, panin sahtlisse omameelest need eriti väikesed. Vaataks siis igaks juhuks suurust ka, oih, 42-43. Johani peaümbermõõt oli sündides 36 ja mõnel väiksemal beebil veel vähem – kuidas ma silmaga ei näinud, et need, mida mina vastsündinule valmis panin, olid liiga suured?
  • Lõppude lõpuks avastasin veel seda, et ma ei tea absoluutselt mida uuele beebile talvel selga panna – kas kombeka all piisab villasest kihist või peab mõtlema midagi paksemat, kas müts peaks olema villane ja kas seal peaks olema puuvillane alusmüts, nagu vanasti või piisaks mõnest õhukesest peenvillasest variandist. Ja kindad, sokid – millal neid veel kasutada? Kas keeratavate varrukate sisse panna veel kindad ja millised, samamoodi sokkidega – kui suured ja pehmed need võiksid olla? Justkui poleks mitte iial last riietanud, poleks iial üleüldse riiete ega materjalidega kokku puutunud – täiesti tume maa – ei oska enam kinnaste funktsioonistki aru saada. See peab olema rasedus, mis neid lühiseid tekitab, sest ma keeldun mõtlemast, et minu aju on selline – ise olen üle 10 aasta kaubanduses töötanud ja materjale päevast päeva läbi hekseldanud alates tootmisest ja päritolust kuni hoolduseni välja. Aga vot, kummuti ees, titeasjade virna juures ei suutnud ma mõelda, millist mütsi talvel kantakse või kuidas kindaid kasutatakse.
  • Kogu selles virr-varris suutsin siiski mingile otsusele jõuda. Kuna minu jaoks on oluline beebi mugavus – kuivus, pehmus, soojus ning kasutades sealjuures võimalikult vähe koormavaid ja ahistavaid kihte, siis lisaks juba olemasolevatele riietele, hankisin (tõenäoliselt hangin veel, sest vastsündinuga on õnnetusi ja riietevahetusi üsna palju) korraliku meriinovillase komplekti, mis hoiab keha sooja ja kuivana ega aja higistama. Veel on tulemas meriinovillane tekk. Johanil on küll üks olemas, aga lisaks suurepärastele omadustele, on see minu jaoks justkui sümboolne beebitekk – igal beebil peab olema päris oma pehme lohutaja – meriinotekk. Muide, meriinovillast tekki kasutasime igal aastaajal, sest selle mõnusalt hingav ja pehme materjal oli kõige muu kõrvalt asendamatu.
  • Ka Johanile kavatsen talveriiete alla meriinokihi osta, sest eelmisel külmal hooajal saime tõestuse, et nii oli tõepoolest kõige mugavam ja parem kõigile. Nagu ei tohiks vastsündinud pambuks riietatud olla, ei tohi ega taha ka üks pooleteistaastane seda – muretu liikuvus peab säilima, sest neil on ju nii palju maailma vaja avastada ning riided peaksid olema viimased asjad, mis seda takistavad.
  • Teine suur riietegrupp, mida oli vaja juurde muretseda, olid pikad toa- ja magamiskombekad. Kuna Johan veetis enamuse ajast lühikese bodyga, sest suvi oli väga palav ning korter on meil soe, siis selliseid pikki kombekaid oli meil temast järel vast paar tükki. Oluline omadus nende juures on see, et materjal oleks pehme ja orgaaniline puuvill, ei oleks üle külvatud kõvade trükipiltide või muu seesugusega ning et lapse riietamine sellesse oleks mugav. Mina isiklikult eelistan lahtiste jalaotstega kombekaid, kuid tean, et paljusid häirib sokkide kadumine, niisiis, eks see olegi igaühe oma valik. Mind häiris pigem see, et kinniste jalgadega kaob mõningane liikumis- ja kasvuvaru, sokkide suurt lendu nii väikese puhul ei täheldanud niikuinii, see tuli hiljem ning kestab siiani.
  • Ja tegelikult, kui mu vale silmamõõt kõrvale jätta ning ratsionaalselt üritada mõelda (kui rasedaaju vähegi lubab), siis nii lihtne see ongi – vajan mõnusaid meriinovillaseid ja puuvillaseid riideid ning mure murtud – laps on talveks valmis. Ei ole vaja suurt kogust kõikvõimalikke kihte ja komplekte – head materjalid on nii funktsionaalsed ning õige hoolduse korral väga vastupidavad, et siin ei annagi üle mõelda. Ma saan rahuliku südamega beebi kõigest paari õige kihi ja esemega riidesse – on temal kerge ja soe olla ning on lapsevanematel lihtsam – tuleb lihtsalt õigeid asju valida.
  • PS! Mina isiklikult olen tänapäeva eluga tõeliselt rahul – olles hingeldav rase, kelle lemmiktegevuseks on viimasel ajal diivanil mugava asendi leidmine (see nõuab pühendumust), ei kujutaks ma ettegi suuri osturetkesid, kus keha ega mõistus ei suuda omavahel koostööd teha ning armu ei anna ka üks aastane aktivist. Seega, tehnikasajand ja e-poed – olge te südamest tänatud!

 

Lilli