• Ma sünnitan juba kuu aja pärast! Kui ma eelmine kord selles rasedusfaasis ei jõudnud lõppu enam ära oodata, siis nüüd, mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et ma ei ole üldse valmis. Nagu mingi tähtaeg, mis läheneb ähvardava kiirusega ja samas midagi kasulikku selle ootamise ajaga ära ka ei tee, kuigi tegemist oleks küll ja veel. Lihtsalt vaatan hirmunult kuupäevi ja mõtlen, kuidas ma ei jõua valmis saada.
  • Ühel hetkel avastasin, et mul pole haiglakottki koos ja mitte lihtsalt ei ole koos, vaid ma ei tulnud selle pealegi, et peaksin seda tegema, sest ma elan justkui mingis teises ajaarvestuses – ma ei saa aru, kuidas see aeg nii märkamatult lendab.
  • Aga kott tuleb kokku panna, sest siis on vähemalt mingigi hingerahu selles osas, et olen valmis sünnitama minema, olgugi et mitte vaimselt, aga vähemalt lapse riided ja sünnitusjärgsed hiigelsidemed kinnitavad mulle, et ok, millegi üle on kontroll saavutatud.
  • Eelmine kord, enne sünnitama minekut mäletan, et panin seda kotti nii hoolega kokku, ma ei pannud 3-nädalaseks reisiks ka nii keskendunult asju kohvrisse – küll uurisin, googeldasin, koostasin nimekirju, lugesin, mida teised on kaasa võtnud jne. Kuna mul oli ees esimene sünnitus, siis ei osanud ma üldse aimata, mida tegelikult ka vaja läheb ja mis on lihtsalt kellegi soovitus. Põhiline, mida igalt poolt kuulsin, et ära üle mõtle, ei ole vaja seda ja teist kaasa võtta – ära põe, kui midagi vaja, küll mees toob.
  • Selline soovitus ühele naisele, kes pole mitte kunagi sünnitanud, on pehmelt öeldes kasutu. Õigemini, minule oli. Kuidas ma tean, et kõik läheb nii, nagu temal, kuidas ma saan „mitte põdeda“, kui tegemist on mu elu suurima sündmusega, milleks saata hiljem mees asjade järele, kui hiljem on meil tõenäoliselt palju muudki, millele mõelda ning millega tegeleda?
  • Soovitati, et ära võta ka haiglasoleku riideid kaasa, seal oled haigla öösärgis see paar päeva, hull asi. Mõtlesin ise samuti, et no hull asi, võin ju olla. Või kinnitati, et ah, haiglast saab ka igast värki, ära võta midagi lapsele ja endale jne. Kust ma tean, kas ikka seekord ka saab ja mida siis täpselt kui palju saab?
  • Igatahes, pakkisin kaasa pigem rohkem kui vähem – enda vahetusriided, lapse riided (2 komplekti, muide, et oleks suurusi valida), snäkke, mähkmeid, sidemeid, rätikud, kreeme jne. Kui niikuinii võtan kaasa parajas suuruses koti või kohvri, sest asjad ei mahu lihtsalt suvaliselt näpu vahele ja kui niikuinii on sünnitama minek/tulek autoga, siis miks ometi soovitada nii tungivalt, et ära võta, asjad koormavad jne. Eelmise korra põhjal võin öelda, et mul oli nii hea, et otsustasin kõikvõimalikud stsenaariumid enda peas läbi käia ja maksimaalselt igasuguseid asju kaasa võtta, sest tõesti – nii hea rahulik ja lausa kodune oli olla ning esimese päeva õndsust sain mõnuga nautida – millestki puudus ei ole, midagi kellelegi juhendama ei pea, mida veel vaja, sain rahulikult beebiga tutvuda, mitte asju ajada.
  • Seekord teen sama, haiglakotiks on käsipagasimõõtu kohver ja sinna sisse panen:
  1. Baasasjad: dokument, rasedakaart, telefon, laadija
  2. Riided lapsele: seekord võtan kaasa vaid suuruse 56, sest esimene laps sündis suurem, suurus 50 oli nibin-nabin. Nüüd tean, et kui peaks sündima ka väike laps, siis 56 pole nüüd nii üüratu ka, et hakkama ei saa. Suuruste pärast mure oli mul tõesti asjata. Johan on vist pool titeaega number suuremate asjadega käinud, sest need tundusid mugavamad, kui täpselt parajad riided. Riieteks valisin meriinovillane komplekt  või bambusest beebikombe, peale paksem kombekas. Kuna turvahällis talvekombekas ei tohi olla, siis varusin hällile soojakoti, nii et meriinokiht + soojakott on tema kojumineku- ja autosõiduriided ning usun, et see on piisav. Kuna nüüd on tegemist talvebeebiga, siis võtan kaasa ka sooja beebiteki, milles ta juba haiglas mõnuleda saab.
  3. Riided endale: ma ei tea, mis võib sünnitama minnes mu riietega juhtuda, seega kindlasti võtan kaasa uued kojuminekuriided. Haiglas olemiseks võtan kaasa enda koduriided, sest eelmine kord ei soovinud ma haigla öösärgis olla. Mis siis, et ma ei ole mingi pips ses osas, aga ma ei tahtnud olla päev läbi öösärgis ja uneleda. Tundsin end palju paremini, kui panin aga juuksed üles, oma püksid ja pluus selga, kuidagi energilisem oli olla, kui öösärgis ja hommikumantlis kooserdades. Pealegi, haigla öösärk on nii lahtine ja suur, see sõitis koguaeg seljas ja kui oli vaja lapsega kuskile arsti juurde minna, siis ikka tuli end korralikult katta ja sättida, et poolpaljalt mööda koridori ei liiguks.
  4. Sünnitusjärgsed sidemed ja püksid – osades haiglates antakse teatud kogus sidemeid emale ka, aga ma ei tahtnud nende puudusega riskida. Õigesti tegin – võtsin ka enda paki kaasa ja seda läks vaja.
  5. Rinnapadjad ja kreem – kuigi rinnapatju ei pruugi vaja minna, sest piim tuleb hiljem, siis ikkagi võtan kaasa. Eelmine kord oli piim kohal juba järgmisel päeval ja mitte vähe – rinnapadjad kulusid vägagi ära. Seekord, kuna alles lõpetasin esimese lapsega rinnaga toitmise, võib piim veelgi varem tulla. Nii, et pigem olla valmis.
  6. Mähkmed lapsele – tegelikult need olid tõesti haiglas olemas, aga no, igaks juhuks, kontrollifriik, nagu ma olen. Pealegi, võib-olla saavad minu palatis varud otsa, siis hea kotist võtta, ei pea personali mingi mähkmeprobleemiga taga ajama.
  7. Hügieenitarbed endale – tavaline „hambahari-hambapasta“ komplekt ja kõik, mis sinna veel kuulub, mida igal hommikul ja õhtul vaja võiks minna. Rätikuid seekord ei võta.
  8. Lutid! See on uus punkt mu nimekirjas. Johanile ma neid haiglasse ei võtnud ja ausalt öeldes, mul ei olnud vist ühtegi lutti ostetudki, aga seekord üritan nii, et laps siiski äkki natuke sõbruneb sellega. Ega ma muidu ei topikski, aga Johan oli nii päeval kui ööl ainult rinna otsas, seda mitu kuud jutti, mis oli mulle väga kurnav. Lutti ei tahtnud või ei osanud üldse imeda, võimalik, et seetõttu, kuna ta seda algusest peale ei saanud. Aga jah, kõik arsti juures käigud, külaskäigud, muidu olemised – ma ei saanudki väga osavõtlik olla, sest Johan tahtis ainult minu küljes kinni olla. Nii, et seekord üritan lutiga asja veidi tasakaalustada.
  9. Söök ja jook endale! Peale sünnitust tuleb selletaoline nälg, millist ma ei ole vist elu jooksul mitte iial kogenud. Eelmine kord olid mul kaasas sünnituseks ja kiireks turgutuseks mingid kommid ja pähklid. Seekord tahaksin tervet restoranimenüüd kaasa võtta, kui saaksin. Ma ei tea veel, mida ma söögi osas välja mõtlen, aga selge see, et ainult kuivi pähkleid ma närida ei taha. Võimalik, et see on küll asi, mida lasen siis mehel tuua – söök!
  10. Läpakas ja fotokas – fotoka võtan kindlasti kaasa, aga läpaka osas ei ole nii kindel, kõik sõltub sellest, kui kaua haiglas olen. Eelmine kord lasin mehel selle tuua, sest mul oli lihtsalt igav ja seadsin end ikka mugavalt sisse – laps magas, minul koduriided seljas, nagu tavapäeval ja ise ninapidi arvutis.
  • Ega ma ei teagi, kas mul on midagi kahe silma vahele ka jäänud. Kohver on endiselt tühi, asjad on mul valmis mõeldud, valmis pandud, et kohe-kohe panen need reaalselt kohvri sisse ka. Ja nüüd ma tegelikult võiksingi seda teha, sest ma olen juba mõni päev tundnud seda, et haiglakott on justkui pakitud. Füüsiliselt ju siiski ei ole. Ma võiksin seda teha ka siis, kui valusid hakkan tundma, aga jällegi – ma ei tea, kui kiireks võib minna ja kas ma ikka tahan siis kodu pealt asju kokku ajada ja selle jamaga tegeleda, tõenäoliselt mitte.
  • Sünnitusega ongi nii vist, et võin ju eelmisele kogemusele tugineda ning mõelda, et aega on haiglasse jõudmisega, haiglas on, vot seda ja teist asja vaja ning teatud asju mitte – aga seda ei tea ette, olgu siis mitmes sünnitus tahes. Mina soovitan igal juhul pigem rohkem valmis olla ja asju varuda, kui arvata, et küll ma pärast mõtlen – ei tea me keegi, mis on pärast ja isegi, kui pole midagi hullu, siis nii mõnus on peale sünnitust lihtsalt olla, beebit nunnutada või tekk üle pea taastuda ega mitte midagi korraldada.

 

Lilli

filtrita.wordpress.com