• 21.12.2017 sündis meie perre oodatud väikevend Oskar ning nii palju oleks, mida rääkida, kui vaid ruumi ja aega oleks! Aga üht-teist tahan ma ära mainida küll. Ma pean ütlema, et kuigi alles 1,5 aastat tagasi oli meil kodus üks vastsündinu, siis üllatusi jagub.
  • Esiteks, lapsed on tõesti erinevad – Oskar oli juba kõhus rahulikum, sündides rahulikum, magab rohkem, kisa on vaiksem – hoopis teine, kui oli Johan. Me käime Jaanusega tema hingamist kontrollimas, sest see, et laps pikalt magab, on meile midagi täiesti uut.
  • Samas, päris ideaalne kõik ei ole – kimbutama on hakanud gaasivalud, millega seoses on ka omajagu magamata öid ning päevi. Imelik öelda, aga see tundub mulle tavalisem seis, kui see, et laps magab.
  • Siis imestan ma selle üle, et kui väike Oskar on. Kuidas saab üks inimene nii väike olla, kuigi alles mul oli ju kodus sama väike beebi? Kas tõesti need 56 suurus riided mahuvad selga? Jah, mahuvad ja alguses jäi ruumi veel ülegi! Me olime mõlemad Jaanusega seekord justkui hädamad – ei osanud hoida, riietada, pesta – ta tundus lihtsalt nii väike ja õrn! Siiani on süles hoidmisega raskusi, justkui klingerdab igapidi, mistõttu on kandelina minu igapäevane parim abiline.
  • Kui Johan sündis, ei olnud mul üldse seda „ta on nii väike ja õrn“ tunnet, pigem ma olin nagu mingi professionaal, kes pidevalt imikutega tegeleb – kõik tuli nii loomulikult ja Johan oli kuidagi väga iseloomukas ning tugev juba algusest peale. Seda on kummaline tajuda, kuidas kaks samas suuruses vastsündinut (100g sünnikaaludel vahe), on oma kohalolekus nii erinevad.
  • Oskariga on kõik kuidagi nii lihtne! Olgu, gaasivalud, magamatus, öine kisa – see pole kunagi kerge, aga see on kokkuvõttes kordades kergem, kui oli Johaniga. Oskar magab vähemalt päeval või linas, Johan ei maganud mitte kuskil. Oskariga käin väljas jalutamas ja seda täiesti muretult, Johaniga hoidsin hinge kinni ja lugesin mitu minutit on vaikust ning kas tulen koju nii, et titt süles, vanker teise käe otsas ja meeletu röökimise saatel (enamasti just nii ma tulingi).
  • Oskar oskab lutti imeda! Johan ei osanud. Lutti annan talle ka vaid siis, kui on mähkmevahetus, tuleb pesust, midagi vaja lohutuseks või hakkame õue minema, algul paar minutit on lutiga kuni juba sügavas unes. Uskumatu on näha last, kes oskab lutti suus hoida, Johan arvab vist siiani, et need on närimismängusjad.
  • Ma sisimas lootsin, et tuleb rahulikum laps ja selle ka sain, kuigi ma kartsin väga vastsündinu aega, sest teadsin, et ega see kerge ju ei ole.
  • Asi, milleks ma ÜLDSE valmis ei olnud, oli Johani suhtumine Oskarisse ja minusse. Viimasel õhtul, enne Oskari sündi, sain Johani ise magama panna (tõsi, samal ajal tuhusid üle hingates). See oli minu jaoks nii eriline ja armas, minu „beebi“. Kõik läks ideaalselt – Johan magas terve öö, õed olid mul siin valves ja mina sain rahulikult öösel sünnitama minna. Hommikuks oli Oskar sündinud ning Jaanus läks koju, et Johan sisse pakkida ning koos Pelgu perepalatisse meid vaatama tulla. Ma olin õhinas! Vendade kohtumine, Johan igatseb emmet, mina igatsesin teda küll juba, Oskar mõnusalt unes, sünnitus sai ka tehtud – tõeliselt hea oli olla!
  • Tulid uksest sisse ja Johan, nähes mind, pani käed silmade ette, raputas pead ja justkui häbenes mind. Oskar, mis loom see veel on? Ja miks mind hommikul kodus polnud talle putru keetmas? Ta vältis mind, hakkas laamendama, tegi end vägagi kuuldavaks ja nähtavaks. Oskar õnneks magas ja sain siiski oma kallistused ja lohutused tehtud, kuigi nendest ei piisanud.
  • Järgmisel päeval saime koju ning siis algas tõeline trall – Johan röökis nutta õhtuti, tegi palju igasuguseid keelatud asju, et näete, ma olen siin! Me mängisime temaga, lohutasime, tegelesime IGAL sammul, kuid selge see, et asjad ei olnud enam endised – tuli teisest toast vääks ja mina läksin ning jätsin Johani Jaanusega. Siis üritasime Johani vaikselt kaasata ning Oskariga tutvust teha, et ta ei kardaks teda, saaks ka asjast osa, kuid nii väikese vanusevahega on see raske asi, et suuremale ei seleta ka, kuidas tuleb õrn olla, ta ei oska ning kohe, kui hakkab oma armastust välja näitama, tugevasti kallistama või n-ö mängima temaga, on kohe keeld, mis tekitab aina suuremat trotsi. Niisiis, jah, algus oli raske ja hoopis selle koha pealt, mida ma ei aimanud – mu süda lihtsalt purunes nähes Johani nii õnnetuna!
  • Muidugi, ema süda ongi selline kummaline asi – ma tean, et Johaniga on hästi, et juba harjub ja puha, aga nähes, et su laps kasvab sinuta ka, et sa ei näegi IGA väiksemat muutust enam, vaid ühel päeval tuled teisest toast ja avastad, et ta jälle oskab midagi uut või on teist nägu ja sind ei olnud kohal või nähes, milline side on neil nüüd Jaanusega – see kõik on tore ja puha, aga ema irratsionaalne süda tõepoolest puruneb – justkui peaks oma „beebist“ lahti ütlema. Näed iga päev, kuidas endine side nõrgeneb, aga see ongi ju lapse iseseisvumisega kaasnev nähtus. Ma ei saagi olla see hull ema, kes last ainult endale hoiab, aga tunnistan, vahel tahaksin see hull olla ja lapsed ainult endale hoida.
  • Niisiis, jah, räägiti küll, et raske on kahe lapsega, aga hetkel ainus raskus, mida ma tunnen, on peamiselt hinges – füüsiliselt jagad ja jooksed end nii, et tunned, et suudad end juba kloonida, higi väljas ja lihased õhtuks valusad, nagu oleksid maratoni läbinud, aga see, mis hinges toimub, on veel  raskem – raske on kuulda ja näha oma last suureks saamas, sinuta hakkama saamas või siis harjutamas, kuidas saaks ilma minuta hakkama. Raske on näha teda haiget saamas ning ise mitte lohutamas, kuigi ta käed on pikkas minu poole, aga Oskaril on parajasti söögiaeg. 
  • Aga! Olles 1,5 kuud juba/alles kahe poisi ema, saan öelda, et selline hingevalu ja harjutamise aeg läheb kiiresti mööda. See hetk, kui on raske, ongi tunne, et see nüüd kestab mitmeid kuid ja jätab lastele pöördumatu kahjustuse, aga praeguseks saan JUBA öelda, et läheb kergemaks. Johan on sulanud, toob Oskarile lutti ja mänguasju. Muidugi, ei saa ma neid kahekesi jätta, aga hingevalu aeg on ka peaaegu otsakorral – Johan teab, et ma ei kao enam Pelgusse sünnitama ja teab, et peale Oskari söögiaega tulen ma tema juurde tagasi ning vahel loen talle enne magamaminekut muinasjuttu ja kõik on sama nunnu, nagu ennegi.
  • Ja veel saan öelda seda, et hetkest, mil Oskar meie perre sündis, on ta kogu selles kaoses siiski nii loomulik osa – ei ole seda tunnet, et nüüd on kõik imelik, harjumatu, võimatu ja raske. See kõik on nii loomulik, et hetkel ei kujuta ma elu ühe lapsega ettegi. Ma imestan, kui öeldakse, et olen eriti tubli, kuidas ma julgesin selle „kaks last järjest“ tee ette võtta. Ma arvan, et kõik oleksid eriti tublid, sest see tõesti kuidagi loksub paika ning alates esimesest päevast, peale teise lapse sündi, on ta selle pere täiesti loomulik osa – meie väikevend.
  • Eitada ei saa ka enda karastust – tänu Johanile olen ma ikka väga karastunud, mis puutub beebinuttu, magamatust või igapäevast aja jagamist – teisega on selles osas väga palju kergem, kui esimene laps on olnud kõike muud, kui hea magaja.
  • See kaos, mis aset leiab, see, kuidas kahe lapsega toimetada, kuidas kõiki riidesse õigeaegselt saada, et mitte arstile hilineda või söögi-ning magamisajad paika saada, kuidas oma ema südant talitseda, et ta ei puruneks, sest lapsed kasvavad ja sisendada, et ei, ma ei ole Johani reetnud, on vaid väike, lühiajaline osa. Ma saan siiralt öelda, peale Oskari sündi, nii kummaline, kui see ka ei ole, on minu hinge rahu tulnud – miski ei kripelda sees. Mul on 2 poega, keda kasvatada, kelle kõrvalt ka ennast kasvatada ja elu lihtsalt toimima saada.
  • Isekas vist öelda, aga mina olen enda kindla suuna ja elu mõtte tänu oma perele leidnud ja see on ülimõnus tunne.

 

Lilli

https://filtrita.wordpress.com/