• lilli blogi
  • Mida edasi kuupäev liigub ning mida rohkem jõuab aeg uue lapse sünnitähtajale lähemale, seda halvatumaks ma muutun. Teate ju küll „iga hetk lähen sünnitama“ tunnet, mil enam muud teha ei oska kui oodata. Ma ei saa rahu ei päeval ega ööl, sest iga tunne võiks ju äkki peatset minekut ennustada. Ainus, mida saan teha, on igasuguseid asju üle mõelda.
  • Sünnitamiseks roheline tuli on antud, kohe-kohe täitub 39. rasedusnädal, asjad on aetud, ostetud, sada korda ringi tõstetud, ise olen päevas kümme korda meeleolu vahetanud selle vahel, et jah, saan sünnitusega vabalt hakkama ning ei, üldse ei saa hakkama, ma ju kardan.
  • Elukaaslase peale olen ka ebaratsionaalselt vihastanud, õigemini kogu meessoo peale. See klisheelik „miks mina?!“. Miks naised peavad nii palju tegema, et lapsi saada?
  • Mees ja naine saavad koos ühise lapse, aga naine peab KÕIKE tegema – alates ca 12. aastaselt iga kuu kõhukrampe, väsimushooge ning meeleolu kõikumisi taluma, rasedaks jäädes iiveldust, füüsilist raskust, hormoonide möllu all kannatama, end hoidma, nagu ei kunagi varem, sest vastutus oma kehaga inimese kasvatamise ees on nii suur, võtma kõikvõimalikke vitamiine, toituma, hoolimata isutusest või megaisudest, eriti mitmekülgselt ning raseduse lõpus olema invaliidistunud, samal ajal muretsedes selle pärast, kuidas sünnitus läheb. Ning siis, muidugi, sünnitama, mis on tavapärases mõistes kuskile piinakambrisse minek, mitte natuke valutamine ja pressimine. See kõik on siis, kui rasedus ja sünnitus kulgevad plaanipäraselt.
  • Peale seda, on umbes aasta jagu imetamist, magamatust, kurnatust, mida mees enda peale ei saa võtta, kuna tal puuduvad rinnad ja peab päeval tööd tegema. Ehk siis ma olen olnud täiesti sellises meeleolus, et mis meeste ja naiste võrdsusest me siin räägime, kui lisaks kõigele sellele, on naiste töö samuti raha teenimine, kodu korrashoid ja üleüldse muretu, ilus, vormis ja äge olemine, sest muidu, ühel ilusal hetkel, saavad mehed väita, et naine muutus või naine on närviline ja üleüldse mitte see, kellega kokku saadi. Minu jaoks on arusaamatu see meeste-naiste võrdsus, kui ilmselgelt ongi asjad tasakaalust väljas – naised ju teevadki ja vastutavad rohkem!
  • Nii, et jah, see hormonaalselt vihane „miks mina“ on iga valu hoo ajal pähe tulnud, kuigi ma tean, et selline on loodus, mõttetu on seda lapsikut „miks mina“ monoloogi pidada. Ma loodan, et kõikidel naistel on sellised mehed, nagu minul, kes võtaks silmagi pilgutamata kõik selle enda kanda, kui vaid saaks. Aga noh, ei saa. 
  • Ühesõnaga, kõik on justkui nii, nagu peab – tujud, mõtted, asjad on „paigas“ ja näitavad vaid seda, et oleks aeg sünnitama ning eluga ootusseisundist edasi minna.
  • Samuti, mida aeg edasi, seda sentimentaalsemaks ma muutun. Nimelt, minu peagi aasta ja viie kuuseks saav Johan on ju alles nii väike ning emotsionaalses mõttes on mul justkui süümepiinad, et nii vara uus laps tuleb. Johan on minu kõige esimene rasedus, esimesed sammud täiesti tundmatule alale, nagu lapsevanemaks saamisele, esimene sünnitus, esimene ülim rõõm ja ülim mure korraga – me oleme nii palju esimesi koos läbi teinud ja minu jaoks on ta keegi nii eriline, kellega on selline side, mille taolist justkui teistega ei ole võimalik saavutada. Ja siis, ühel hetkel, lähen ma mitmeks päevaks kodust ära, mida ma ka ei tea, kuidas talle mõjub ning tulen uue lapsega tagasi, kes ilmselgelt vajab minu pidevat tähelepanu.
  • Eile möödus terve päev nii, et igal sammul muudkui kallistasin ja musitasin ning vahel nuuksusin, peaaegu, et leinasin seda kahekesi olemist – seda, et hetkel oleme ainult mina ja tema, ei mingit kiiruga kallistust või ajaveetmist, kuni teine laps kisa teeb. Lihtsalt meie eriline aeg, mis ei tule enam tagasi. Vähemalt mitte sellisel kujul.
  • Ma tean, et meie eriline aeg saab ju täiendust ning eriliste inimeste ring suureneb – ta saab venna, mis on kindlasti hindamatu väärtusega ja ma saan aru, et on küll võimalik kahe lapsega neid erilisi hetki kogeda ja tunne, mis tundub, et ei saa suuremaks minna, lähebki suuremaks, ei ole kõik esimese peale „kulutatud“.
  • Aga sellegipoolest on mul ka need täiesti ebaratsionaalsed emotsioonid laes.
  • Niisiis, nagu näha, ma olen vist valmis sünnitama minema, mõistus annab märku, et oleks viimane aeg, sest selliste mõtetega elu tundu mulle hetkel kuigi jätkusuutlik olevat.
  • Pealegi, jõuludeks võiks meid juba 4 olla – saaksin kergema tundega midagi head süüa ning tähistada seda, et sünnitus sai taas üle elatud, järjekordne ideaalne beebi on süles ning mõelda, kuidas perekond on maailma tähtsaim, kuigi seda mõtlen ma niigi aastaringselt. Aga jõulud saavad minu jaoks eriliselt sooja tähenduse ja meeleolu just siis, kui kõige kallimad on lähedal ning nendega on kõik hästi.

 

 

 

 

Lilli

https://filtrita.wordpress.com/